Raamatule teine elu

Õhtuleht annab kasulikke soovitusi ja viiteid, mida teha seismajäänud raamatutega: LOE

RAAMATust

Möödunud kuul ühel kesknädala õhtul linnast tulles tormasin õueriietes oma tuppa ja kahmasin käekotist RAAMATu. Just RAAMATu, mitte raamatu.
FB-st on vanade tuttavate leidmisel palju abi olnud. Nii "jagaski" seal klassiõde Karin, et IV keska kohta on raamat lõpuks valmis saanud ja koolis toimub esitlus. Minul muidugi just tööaeg! Nii kahju! Palusin tal siis mulle üks ära osta ja sellel ma tol õhtul just järel käisingi.
Esimest korda seda kätte võttes jooksis soe jutt sõrmedest läbi. Ehkki kaaned on tugevast materjalist, oli tunne, et hoian käes sooja pehmet elusolendit. See tunne oli linnas, Karini kodus. Omas kodus võtsin raamatu kärsitult kotist ja pärast esiridade silmadega haaramist lappasin kähku lehti kuni 20. lennuni ja püsti seistes lugesin ja lugesin...
Ja siis miski nagu sundis mind ka tagantpoolt ühte lendu uurima. Hoidsin lugedes end tagasi, et kirjutaja nime mitte vaadata. Ometi oli juba esimese reaga selge, kelle "käekiri" see on. Lugedes kuulsin isegi ta häält ja intonatsiooni. Kes-mis, seda ma siia ei kirjuta, reedan vaid, et tegemist on 34. lennuga. Vihjeks- ta on meie vallaga seotud.
Mari Raidmetsast, raamatu kokkupanijast, on mul väga head mälestused- alati tasakaalukas ja õiglane. Reaalaineid mul pea ei võtnud, aga lugeda ja kirjutada meeldis küll. Kirjandite eest olidki mu kooliaja vähesed viied. Sõpradele kirjutasin pikki kirju, lehtede ääredki said ristipidi ruumipuudusel täis. Ise sain vastuseid stiilis- tere, kuidas sina elad, mina elan hästi...
Kooli kogumikku ei osanud ma aga hoolimata klassikaaslaste õhutamistest midagi kirjutada, vaid paar mälestuspildikest saatsin.
Nii ma siis seisin ja lugesin tol õhtul oma paar tundi jutti, ikka jope ja mütsiga... Ilme võis näol küll ebaminulik olla, sest tuppa vaadanud järglane küsis: "Mis teed?" Torkasin talle avatud RAAMATu pihku ja ütlesin: "Leia pildilt emme!" Vaatas ja pakkus ühte ja teist ning kui lõpuks enda peale osutasin, ütles, et see oli jah üks kahtlusalune. :)))
Ei mäleta enam mitu aastat, et oleksin iseendale raamatuid ostnud. Teistele küll jah, kingiks, ja lastelastele. Ise olen neid saanud ka kingituseks. Kõikidest telefonipakkujateski saan lausega "Vabandage, ma töötan raamatukogus", lahti. Ja nüüd siis otsus osta. Üks RAAMAT!
Meelde tuli ühe juhututtava jutt sellest, kuidas ta oma kodukandi raamatukogus Arvo Kukumäe raamatut sirvima hakkas ja siis seda riiulite vahel pikka aega luges. Ma veel imestasin, et miks ta siis ometi ei istunud, igas raamatukogus on ju mõnigi tool... Ja nüüd ise samamoodi seistes lugesin. Vähemalt tuli jälle meelde, mida tähendab "ennastunustavalt".

Teist korda juba kaks korraga!

Aprilli lõpuni on raamatukogus kaks näitust korraga üleval. No "üleval" saab küll vaid ühe kohta öelda, teine nö lamab. :) Mõlemi kokku- ja ülespanijaks on väga mitmekülgne naine- Reti Üpraus.
Juba paar aastat tagasi jäi mulle meelde Reti jutt piltidest, mis tehtud pahale teele kaldunud noorte poolt. Lugesin suure heameelega ka mitu korda lehtedest, et tema ja Alex Trope tegelevad probleemsete noortega. Retit ammu tundes hea meelega just selle pärast, et need noored võibolla polegi peale koolitundide kunagi millegi eneseväljenduslikuga tegelenud. Keegi lihtsalt ei viitsi nendega tegeleda! Kergem on mööda vaadata! Äkki alles siis hakatakse mõistma, kui omal peres keegi valele teele astub? A4-mõõtu pildid näitusel on maha pildistatud noorte tehtust ja siis kleebitud tugevale alusele, et neid saaks ka riputada. Noorte külastajate pilk siin jääb päris tihti pikalt mõnele pildile pidama. eriti siis, kui nad on kõrvaloleva jutu tegijatest läbi lugenud. Seda näitust pakun alates mai algusest küll kõigile, kel pinda, edasi...

Ja viimasel ajal jõuab Reti mööda maad ja ilma veel ka töötutega tegeleda! Isegi osalesin jõulude ajal huvist ühel tema koolitusel. Nii teistmoodi oli algul igaüks oma ja siis kõrvaljoonistajaga kokku ühte suurt, mitme laua suurust pilti joonistada!
Pilte seinale üles teipides jutustas Reti, et enamus ütleb algul et oi, mina küll joonistada ei oska ja siis jutu sees sulab krambist lahti ja hakkab joonistama. Nö kanal läheb lahti.

Mõtlen praegu pildirivi vaadates, et see pikk seinatäis on kõik anonüümsed, nö hingest välja ja siis maha jäetud. Inimesed sulguvad koolitustelt ära minnes jälle endasse ja sulanduvad oma tavaellu, aga nende meeleolud ja tunded on siin, minu töökohal, seinal! Ja see lühike ajahetk ja tunne jäi neile ajusoppi ning kindlasti aitab elus veel ja veel end avada, julgemalt kui varem. Mõnel oli see tunne kindlasti esmakordne. Vahva!:)
MIS MUUD, KUI KÕIK IMETLEMA!

Näituste tutvustuseks on Reti mulle nii kirjutanud:

NÄITUS „Teekond kriminaalsusest loovusesse“.

Näitusetööd on valminud möödunud aasta jooksul nende noortega, kes olid määratud kriminaalhooldusalusteks. Noored, kes on läinud pahuksisse seadusega. Poisid ja tüdrukud. Proovisin neid toetada ja panna oma elu üle järele mõtlema kasutades selleks loovaid kunstilisi tegevusi- nii joonistamist, maalimist, voolimist, kipsist maskide tegemist ja paberskulptuure. Tegevuse taustaks mahe ja rahustav muusika. Alguses veidi võõristavana tunduv tegevus sai aga päris ruttu arusaadavaks ja muutus huvitavaks. Nende tööde eesmärk ei ole saavutada kunstilist täiuslikkust selle klassikalises mõttes vaid uurida kunsti kaudu inimeste erinevaid tundeid, mõtteid ja käitumismotiive. Seega oli tegemist huvitavate grupiseanssidega, kus iga noor sai ennast väljendada ja oma valminud kunstitööst rääkida just nii nagu tema seda tegi ja tundis. Paljud tunnistasid, et pole enam ammu tegelenud kunstiga, vahest ehk millalgi koolis, algklassides. Selle üle oli ka neil endil kurb meel. Seda rohkem rõõmu aga tunti oma valminud piltide üle.

NÄITUS "Hingelt ära"

Selle näituse tööd on valminud Salongis Avatud Loovus, mis asub Pärnus Ringi 3 (Bussijaama II korrus). Ka need pildid on loovate protsesside väljenduseks, mida on läbi viidud aasta jooksul grupitundides kuid loojateks on inimesed, kes hetkel töötud. Paljud tunnevad vajadust koos käia, oma muredest ja probleemidest rääkida ning teistega jagada. Rõõmu ja head tuju hinge on toonud tegelemine värvidega, voolimine ja maalimine. Töötud saavad salongis veel teisigi teenuseid ja nõustamisi, võivad konsulteerida juristiga, psühholoogiga, osaleda Shindo õpetuses ning arvutiõppes. Periooditi toimuvad seminarid ettevõtluse alustamisest ja äriplaani koostamise abistamiseks. Kõike seda tegevust rahastab SA INNOVE koos Euroopa Sotsiaalfondiga projekti „Tuleme tagasi“ raames, meede „Kvalifitseeritud tööjõupakkumise suurendamine“ nr.1.3.0102.09 – 0136.

Reti Üpraus

Head kevade algust!

Peagi vaatab meile vastu selline ime!
Praegu tundub uskumatu?
Tuleb, küll ta tuleb! :)))


Ühel hommikul tegid mul tuju heaks ja tõid naeratuse näole... tillukesed hiire jäljed värskel lumel.

Ja täna hommikul saalis pisilinnuparv suure kisaga puude kohal... Otsivad ka kevadet?

! ! !

SUUR RÕÕM ON KÕIGILE TEATADA,
ET MEIE KÜLAVAHETEE
ON TÄNA KESKHOMMIKUST PEALE
RIIVITUD JA JÄLLE SÕIDETAV!!!
TÄNUD KÕIGILE,
KES SELLE NIMEL VAEVA NÄGID!

Üks mõte ka siia - kõige toredam on see, kui väike laps tuleb esimest korda raamatukokku, vaatab uut tädi uurivalt ja siis läheb tal nägu naerule. Siis kisuvad ka minul suunurgad ülespoole. Ja kui ta tere uues kohas ei osanud veel öelda, siis head aega ütleb kindlasti.

Libedasõidu kannatusterada.

Parim osa teest

Eile veendusin, et ka naaberkülas on tee kohati päris hull. Ainult et see tee, kust tasapisi suurele teele suristasin, on paari maja vahelt läbi minev kruusakas, meil siin aga valdadevaheline maantee, mõnele otsem tee linna.
Ei ole päike veel suutnud meie jääkobakaid tasasemaks sulatada!!! Nii lootsin sulale. Siis oleks küll suurvesi ja öiti jääväli, aga autod jääksid tervemaks.
Just ramsi ukse ligidal on üks sügavam auk ja täna on see juba kaks autot teele risti visanud, aknast nägin.







Ega siit pildilt nüüd see sügavus ja teravad kõrged jääseinad peale vaadates ohtlikud ei paista, aga sügavus on sellel nt üle 30 cm.








Ja seda siin näen aknast, siin võtavad kõik kiirust maha. Viiekümne märki pole vajagi praegu. Kümme tuleks panna. Või 5,5! ;)

Vahepalaks!

Et siin liiga kuiviklikuks ei läheks, siis natuke tõsielulist ka sekka.

Niisiis- avan mina pühapäeval pahaaimamatult hernekonservi ja mulle vaatab vastu selline elukas:



Ja külgvaates kah ;)



Kavatsen tagasi viia, kui ükskord linna poole asja on. Ehk ei lähe hapuks!

Sõnadetagi selge!

Õhtud on meil siin kaunid!

Hoiatus!

Kes vähegi saab, ärgu praegu Urge külavaheteele oma autonina pistku!
Autod vänderdavad sügavate rööbaste vahel. Kaks kohta on, kus kergemad autod teele risti ka viskab... Hirmuga vaatasin tööl aknast, kuidas suur koolibuss kolinal paremale-vasakule ühest rööpast teise vajus...
Täna raamatukogus käijad kurtsid, et lõhuvad autosid. Oleks tee ometi ühetasasemgi! Veel reedel oleks lumi olnud pehme ja äralükatav, nüüd on kümakraadid tegutsenud. Kõik küsisid ja muretsesid, mispidi ära sõita, kas tagasipidi või edasipidi... See, mis tulles teel, oli ju teada, aga mis ees ootab? :(
Hädas on libedaga ka kõik jalakäijad. Ega sellist käigurada praegu enam tee äärtes väga polegi, ikka keskel vettpidi peab astuma.
Üks spetsialist siin just ütles, et sellisele teele ei tee praegu traktoriga enam mitte midagi.
Mis meil siis teha? Ootame aga sula!?

Head...

HEAD NAISTEPÄEVA! TOREDAT VASTLAPÄEVA,
KOHEVAID KUKLEID
JA MAHEDAT HERNESUPPI!

Vaimukad raamatukogutöötajad!!!

Eile õhtu Stephen Kingi "Mobla`t" lugedes avastasin juba jälle ühe kehvamaigulise lause, mis kõlas umbes nii, et ...ta nägi välja nagu aasta-paari pärast pensionile jääv raamatukoguhoidja...
No ole lahke!
;(((
See just ei solvanud, aga ega meeldiv lugeda kah polnud.
Viimasel ajal aga on just raamatukogutöötajad Eestis mitme huvitava projektiga hakkama saanud.
Vaadake kasvõi seda: VT
Ja vaadake igat neist kohe ikka suuremalt!!! :)

Tähelepanu, jalakäijad!

Kes soovib pühapäeval Urgelt, Pullist ja edasi "suure" tee äärest Tammistesse valima minna, saab seda teha pisibussiga. Selleks peab end KINDLASTI kirja panema telefonil 56669878, kuna kohti on vaid 15. See jutt on mõeldud muidugi neile, kellel pole autoga pereliikmeid ega tuttavaid, kellega Tammistesse saaks. Tervisemuredega inimestele tullakse koju ainult sel juhul, kui nad esitavad valimiskomisjonile taotluse. (Nii on juba aastaid olnud). Taotlused saab kuni reedeni tuua raamatukokku, toimetan komisjonile edasi.
Kogu info valimiste kohta viimases vallalehes. Kaasa pildiga kehtiv dokument!