Südamesse pugenud salaselts

Vähe on neid kirjanikke, kes kõigest kolme raamatuga tagaotsitavaks saavad. Tagaotsitavaks selles mõttes, et raamatukogude riiulitest nende raamatuid lihtsalt ei leia. Kõik on välja laenutatud. Tee siis detektiivitööd ja püüa osavalt raamatukoguhoidjat tagastamistähtaegu välja lobisema panna! :)))
Kellest võiks jutt olla? Vihjeks- kirjutab lastele...

Hääletatud!

Eesti Päevaleht otsib ehedamaid Eesti asju aastal 2011. Üks hääletatav asi seal valikus on täna rahvaraamatukogu. Hääletada saab igaüks SIIN.
Mulle meeldib allolev kirjutis, mille leidsin Eesti Päevalehe netiuudistest. Et see kunagi kuhugi puhvrisse ära kaob, siis panen jutu ka siia lugemiseks.

Raamatukogu – tugi hingele

Kui Eestis oli rikas aeg, arvati, et raamatukogud kaovad. Kitsas aeg on rahvaraamatukogu tähtsuse, eriti külakogukonnas, taevasse tõstnud ja paiga asendamatuks muutnud. Mitte üksnes raamatute laenutamiseks.
„Poes petetakse, ametiasutuses ülbitsetakse, raamatukogusse tulles tunned ennast siin oodatuna ja sind kuulatakse ära,” sellised mõtted saatis Hulja raamatukogu töötaja Kaidi Kalle.
„Raamatukogu on meie riigis peaaegu ainus koht, mis on veel tasuta, ja seda kasutavad-külastavad kõik sotsiaalsed grupid, külajoodikust vallavanemani” lisas Ille Riisk Kõo raamatukogust.
„Ajal, kui inimene jääb aina rohkem oma muredega üksi, on ju mõnus teada, et kuskil on oaas, kus teda alati oodatakse,” leidis Maris Paas Vaimastvere raamatukogust.
Üks tagasihoidlik raamatukoguhoidja Võrumaalt aga kirjutas: „Kui külas on kaks asutust – kauplus ja raamatukogu –, siis raamatukogu juhataja peseb pesu, mõõdab vererõhku, prindib, paljundab, aitab täita kõikvõimalikke dokumente ja avaldusi, kuulab ja annab nõu, tellib arvuti teel fotosid, võtab enda juurde kohustuslikule tööle seadusega pahuksis olevaid lapsi ja isegi täiskasvanuid, jagab kasutatud riideid, korraldab üritusi, näitusi, väljapanekuid ja laenutab raamatuid, teeb raamatute kojukannet. Kui veel ahiküte majas – siis muretseb puud, paneb riita, kütab ahjud…”
Eesti esimene rahvaraamatukogu asutati 1860. aastal Viljandimaal Tarvastus. Praegu on Eestis 557 rahvaraamatukogu, milles on 11,5 miljonit teavikut. Rahvaraamatukogu lugeja on iga kolmas eestimaalane, neljandiku lugejatest moodustavad lapsed. Raamatukogusid külastatakse aastas 6,5 miljonit korda. Neis töötab 1318 raamatukoguhoidjat, kellest staažikamate staaž ulatub üle poolesaja aasta. Teada on pered, kes on pidanud külas raamatukoguhoidja ametit põlvkonniti.

Ja jälle see algas...

Siin majas tegi otsad lahti siis kohtumisõhtu noortele ja lastele kirjutava Kerli Altmart`iga. Tulekul on veel mõned asjad, nt läheme kohalike lastega neljapäeval linna lastekirjanikku vaatama-kuulama. Ja veel midagi, millest alles siis, kui ära tehtud-läbi viidud õigus on kirjutada.

Raamatukogupäevad on väga kaua aastaid juba toimunud. Eile üllatas mind tuttava sissekanne Facebookis: "Oh, Liivia! Tahtsin Sulle hommikul mõnusat raamatukogunädalat soovida, aga siis mind segati ja unustasingi - nii siis nüüd võta vastu mu õnnitlused pikaks nädalaks ette ja tänaseks algavaks takkajärgi:)))"
No kujutage ette- mitte kunagi elus pole keegi mind raamatukogu päevade toimumise pärast õnnitlenud! On ikka toredaid inimesi olemas!

Kolm tundi ruudulisel maal

Esimene raamatukogukuu üritus on nüüd peetud!
Üks naljanina on muide öelnud, et ÜRITUS pidi olema läbikukkunud katsetus. No "üritusteks" on minu eluajal kõiki kirjandus- ja kohtumisõhtuid nimetatud, ei oska minagi neid teistmoodi nimetada. Kes pakub välja uue termini?

Kui kõik välismaal elavad eestlased oleksid nii laia silmaringiga, oma seisukohtadega maailma asjadele, viisakad, optimistlikud ning meeldivalt käituvad, kui teisipäevane esineja, siis arvaks terve maailm meist ülihästi. Tooks eeskujukski, nagu nt jaapanlaste viisakust, islandlaste õnnelikkust jne. Headus on hakanud Eestist välja voolama, ju siis on mujal ikka elu turvalisem.
Mitu tundi kuulatud jutu põhjal Šotimaa ettekujutamine tasus naabermajast ja kaugelt kohale tulnutel ära. Oleks nagu seal tuttaval külas käinud. Esineja oli lihtsalt niivõrd hea sõnavaraga inimene.
Enne kohtumisõhtut Kerli Altmardiga olin teda vaid telekasaadetes ning ajalehtedes näinud. Kohtumist eelnevalt kokku leppides uuris ta, kes kuulama tulevad ja arvas, et ei oska väga rääkida. Rahustasin, et küllap me siis küsime. Esimesest hetkest oli klapp kuulajatega olemas.
Kerli elab Aberdeenis. Juba lapsena meeldis talle seiklusjutte kirjutada. Nüüd seikleb ta ise. Saime teada palju huvitavat. Šotimaa on eestlase jaoks harjumatult mägine, vihmane, tuuline ja losside- ning lammasterikas maa. Näiteks oli üllatav, et elektrit ostetakse poest kaardiga, jupikaupa; et kasutatakse tšekiraamatuid; et riik on toetuste poolest üksikemade paradiis; et osad teenused käivad läbi India operaatorite; et arstiabi on tasuta; et lapsi üksi koju jättes saab vanem karistada; et šotlased on sõbralikud, avatud ja usaldavad; et palju on tuulikuparke; et madalatel, enamasti kivist majadel on väikesed aknad-uksed, igal toal oma ahi ja korsten ning kanalisatsioonitorud tehakse väljapoole maja...
Üks asi, millega ma Kerlit kuulates üldse nõus ei olnud ja siiani ei ole- et tuulikud ei tee suurt müra. Olen Saaremaa rannaveerel tuulikupargis kuulnud vägagi kõrvadele hakkavaid ja häirivaid laperdushääli. Mõtlesin veel tookord, et majad nii lähedal, kuidas nad seal külas küll elada saavad. Aga võibolla tõesti oleneb see tuuliku suurusest, kaasaegsusest ja muudest teguritest. Ehitagu neid, kui kõigile sellest kasu saab, aga inimestest ikka kaugele, eksole?!
Kerli kirjutas oma raamatutesse paar rida, mis jääb kohalkäimist meenutama kõigile, kes edaspidi tema raamatuid laenutavad.

SUUR TÄNU Sauga raamatukogu Piiale, kes tõi kohale esineja ja autotäie Sauga kirjandusklubi "Luule" naisi!!! Kui kohalikud olid oma kohvitassid ära pesnud ja järjest koju asutasid, siis jäid saugakad veel ligi tunniks siia esinejat edasi kuulama.

Pakkusin kõigile vallatöötajatele välja võimaluse viiest kuueni mitme küla inimestele soovi korral infot edastada. Siinne piirkond algab ju Tammiste külast ja lõpeb Rütaverega, küllap on igas külas mõni probleem.
Uus vallavanem Priit Ruut tuligi kohale ja mitu muret said südame pealt ära räägitud. Saime teada, et raudtejaama peatuse taha tuleb millalgi parkla, kus hakkab ringi pöörama uus bussiliin nr 39. Kui ma nüüd õigesti aru sain, siis hakkab see sõitma rongide peatumise ajal ja marsruut on nagu nr 40-l. Tammiste bussidki võibolla hakkavad kunagi sinnamaale sõitma. Seda ootavad kõik, kes elavad Urge teeristi ja Tammiste vahel. Nemad ju liiguvad jalgsi kahte moodi- kas Tammistes linnaliinibussilt maha ja siis jalgsi kilomeetreid kuni oma kodukülani, või teine võimalus Sindist bussilt maha ja vastupidises suunas oma kodukülani. Sindi silla risti ja Tammiste vahe on kümmekond kilomeetrit!!! Oleks siis kõnniteedki! Tammistes ollakse veel hädas sellega, et inimesed saavad bussilt maha poe või lasteaia juures, seega lisandub veel kõnd nn suurele teele.
Jutuks tuli ka tuulikute paigaldus siiakanti. Naised arvasid, et kasu on neist vaid neil, kes raha saada loodavad. Odavamat elektrit meie saama ei hakka, kasu saab paigaldajafirma, kes elektrit edasi müüb.
Kurdeti ka plaani üle vabaajakeskus ajutiselt vähema avamisajaga tööle jätta. Siiani on lastel olnud palju tegevusi ja ringe, kiideti Eget, kui tublit noorsootöötajat.
Veel paluti, et linna süüa ostma saaks üle nädala, nagu kunagi algul valla poolt tellitud buss käiski. Vahepealsed masu-aastad vähendasid reise kahele korrale kuus, aga see teeb kolme kolmapäevaga kuudel söögiostu vaheks kolm nädalat. Neid lisasõite tuleks aastas paar tükki, ehk leiab vald selleks edaspidi rahalisi vahendeid. Lootus igatahes on ja mure sai edasi öeldud, varsti ju jälle uue aasta eelarve koostamine.
Vallas on olemas ettepanekute kaust, oma mured saab sinna kirja lasta panna ja võimaluste avanedes võivad need kunagi ka lahenduse saada.
Suured tänud ka Priidule kohaletuleku eest!

Kerli Šotimaa

Teisipäeval, 11. oktoobril algusega kell 18
tuleb raamatukokku esinema
Šotimaal elav eestlanna, endine saugakas
Kerli Altmart.

Urge Naisselts alustab oma kokkusaamist samal õhtul kell 17.

Kerli on enda tutvustuseks ise kirjutanud järgmist:
Olen Kerli. Elukutseks on mul raamatupidamine, hobiks raamatu kirjutamine ja üldse kõik, mis raamatutega heas mõttes seotud on. Minu passis on sünnikohaks kirjutatud Sauga vald. Esimesed eluaastad elasin kuskil Elbi kandis, millest ei mäleta ma midagi. Seejärel kolis pere Pärnu Mai uusrajooni ning kümneselt kolisime Sauga alevikku, või siis Sauga Ühend Emiraadid, nagu paar korda Sauga piirisildile keskid vaimukad noored kirjutanud olid. Sauga võpsik oli mu mängumaa, TREV-i ja Seaka hoovide lapsed olid mu mängukaaslased- minu esimene tüdrukute gäng KAMPH. Minu aktiivse osavõtuga esimene kirjandusklubi sündis samuti Sauga 20, 21 ja 22 hoovis autokummidest ehitatud ronimistorni otsas, kus lugesime sõbrataridega üksteisele omakirjutatud ägedaid seikluslugusid. Ühtki toonast surematut suurteost minu teada lõpuni kirjutatud pole tänini, küll aga muid teoseid. Küsige Sauga Raamatukogu juhatajalt Piialt. Tema sulest on tulnud ülihäid luuleridu, minult on ilmunud mõned proosatekstid.

Mul on kaks last, akvaariumis kaks kala, elukaaslaseks üks mehepoeg kah. Rohkem koduloomi pole. Kokku üks parajalt segane perekond. Kogu mu kodune majapidamine asub aga kaugel üle mere ühel saarel, kus põhjapoolsete mägede ja kiviste rannikukallaste vahel kannavad mehed pidulikel puhkudel seelikuid, löövad tantsu torupilli saatel, rüüpavad viskit ja haukavad haggist peale. Tuuline on siin ka. Ega asjata kord juhtunud lugu, kus eesti meremehed kirderannikule jala maha saates ohanud - kale ta ju on. Nõnda olevatki sündinud nimi Caledonia. Kas legendil ka tõepõhja, teavad ainult need eesti meremehed. Jah, see on Šotimaa. Mis ajab aga üht eestlast võõrastele radadele. Ehk sobiks Lydia Koidula kuulsast luuletusest paari rida lisada
"Küll üle aia tahtsin siis
Ta kombel vaadata."
Eks maailm on juba kord selline huvitav koht ja ikka tundub järgmise künka taga miskit kaasakiskuvat.
Kas ka viimase salmi kord lisada võin, annab aeg arutust. Aga kui kodutänav armas ei oleks, ega siis kodukanti käima ei kisuks.

Kohtumiseni
Kerli

Töö ajal sots.võrgustikus?!

Miks on raamatukogutöötajal töö ajal lahti mõni sotsiaalvõrgustiku koht?
Või messenger?
Miks raiskab ta oma väheseid tasuta sõnumeid mitte pereliikmete või sõpradega suhtlemiseks, vaid töö ajal sõnumite saatmiseks?
JNE...

Aga selleks,
et teha kurja häält võlglastele (!!!),
et teatada (aastaid samu) lahtiolekuaegu, mis on tegelikult kergelt leitavad valla kodulehelt ning ka lugejapiletilt, mis igaühel koos tähtajaga kodus raamatu vahel,
kõige sagedasem- et pikendada,
et...
ära kasutada kõiki võimalikke tänapäeva meetodeid suhtlemiseks inimestega, kes ei ela kõrvalmajas.

Ja miks ka mitte, kui nii on lihtsam ja kiirem! Tänane FB-i saak nt oli neli tagastatud raamatut!


Veel on ülalmainituid vaja (päris tõsiselt) töötegemiseks, kollegidega tööprobleemide üle arutlemiseks. Vanasti sai telefoni teel isegi raamatukogu määrusi tehtud, iga kord lugeja tulekul katkestades, "uuel ajal" on sama töö vaid üksteisele valikuks millegi kuppimise ja sõnaparanduse küsimus.

2 x 10 minutit päevas, ärakäimiseks...

Kassapidaja katsumused

Anna Sam

Istuv ja kaupu ühest käest teise tõstev ning lindil edasi lükkav kassapidaja; telefoniga vestlev või arvutiklahvidel toksiv infolaua töötaja, kummargil kaupu riiulitele laduv saaliteenindaja, alati lahkelt juhatav, kui midagi küsida...
Kui tihti me nende inimeste töö sisule mõtleme? Peaaegu mitte kunagi, eksole? Kui üldse, siis märkame köhivat või nuuskavat kassapidajat.
Olen vahel jälginud, kui järjekord pikk, kui tüütu on kassapidaja töö. Ja tabanud endalt ka kahtlustava turvamehe pilgu, sest miks peaks üks normaalne inimene vaatama teiste inimeste kaupade liikumist, selles on kindlasti midagi kahtlast. Mis siis, kui minagi tohiks töölaua tagant püsti tõusta vaid teatud kellaaegadel. Päris jube! Siis peaks piirama nt veelonkse, aga arvutikiirgus tekitab janu läbi aasta. Süüa vist hommikuti üldse ei julgeks.
Anna Sam on oma kaheksa aasta pikkuse tööaja kokku litsunud 160-le lehele. Nii masendav, kui meie kassapidaja-eksperimendi läbinu kirjutis hiljutises Eesti Ekspressis, see raamat küll pole, aga palju sarnast on küll. Humoorikas sõnakasutus ajab naerma, igal peatükil on uus teema. Lahe lugemine- võib kokkuvõtteks öelda.

Hommikuks oli hääl kähe... :)

Terve ööpäev rokkisin. Ikka raamatulehtedel, kus mujal! Jälle sai raamat suure paksuse pärast möödunud neljapäeva hommikul rongi kaasa haaratud. Kujutlusvõime töötas kaasa ja autor on lihtsalt nii hea, et tuligi tunne, nagu oleksin raamatus sees. Lugesin ka õhtul rongis ja öö takkaotsa, ehkki järgmine päev oli esimene tööpäev peale haiguslehte ja ootamas poole kuu tagantjärele tegemised. Naljakas oli see, et minu vastas istunud kutsekaealine noormees vaatas kogu aeg kõõrdi raamatu poole. Eks selles ole ju ka pildikesed ja peatükkide pealkirjad rokilikus šriftis, leheääred mustad ning tagakaanelt vaatas talle vastu tätokatega käsivars, ning esikaanelt näete isegi, mis. Ja siis- mingi vanaemake loeb sellist!

Armunäljaste festival

Evelin Kivimaa

Eile sattus Evelin Kivimaa tekst ja pilt mulle ühes ajakirjas ka ette ja no just taolisena ma teda ette kujutasingi! Võibolla et ainult mitte blondina. Vaatan praegu elektronkataloogist, mida ta veel on kirjutanud, no päris palju persoonilugusid ja artiklitel on vahvad pealkirjad.
Raamatu kohta veel. Meeldis see, et polnud vaid üks peategelane ja kui Evelin mingist probleemist kirjutas, siis mitte hukkamõistvalt, vaid lahti seletades, aga ka mitte seletavalt, ah, seda ei oskagi kirjeldada, igatahes oli kõik väga eluline. Ja kogu aeg oli tõeline tunne, nagu oleks kirjutatud minu tuttavatest ja nagu ise oleksin seal nende hulgas. Väga palju erinevaid mõtteid tuli lugemise ajal, probleeme oli ju päris palju, igal tegelasel omad. Polnudki probleemituid, värvikad isiksused.
Nii alasti teemad!!! Nädalavahetusteks end lõdvaks lasknud inimmass tegelemas kõige loomuliku ja loomalikuga. :) Igasugu rokkarite teel-olekud ja porised näolapid on minust kõik alles lugemata. Pole selleteemalist lugemisisu siiani tekkinud. Nii et lugema asudes olin puhas leht.
Tagakaane sulgemise järel oli tunne nagu peale värskendavat äikesevihma, kõik oli helevalge ja nagu oleks aju ka puhtaks pestud. Kõigest ainuõigest ja viisakast aga tegelikult iganenust ja tardunust, mis minusse elu jooksul sisse on süstitud. Selline imelik kujund tuli silme ette, et raamatut lugedes on see minu jaoks ring, hakkab kusagilt pihta ja teeb tiiru, ning algus ja lõpp saavad kokku, kui raamat läbi on. See ring võib tegelikult olla lapik, suurte jõnksudega või sakkidega, algus/lõpp võib olla mitte ühte sulav vaid kokku sõlmitud, aga alati on see tervik. Olen enda jaoks sisu ja tegelased läbi seedinud ja nagu asjaga lõpetanud.
Selle raamatu meeleolu ei ole ring. See on teistmoodi joon, sel on küll algus, vasakult muide algab :) , siis hüppab järsult üles ja siis keerab järsult paremale. Ja jääbki sinna edasi jooksma. Tee tulevikku? Tõmbaks selle joone siia, kui oskaks blogis joonistada. Lõppu niisiis minu jaoks nagu pole, aga ei tahaks ka et järg kirjutataks. Las see raamat jääbki mul siis läbi nätsutamata, ei peagi alati kõike Neitsilikult mõtteis ära raamima.
Raamatut praegu pilguga vaadates on tunne selline hell, nagu siis, kui käsi libiseb möödaminnes paitavalt üle mõnest ahju soemüürist veidi välja ulatuma jäänud telliskivist. Et paratamatu ja parandamatu, aga ikka armas ja omane. Paar päeva tagasi oli tunne, et ma ei tahagi seda tööle tagasi tuua. Kade olin, et keegi võib sinna maailma veelgi sisse tungida ja tegelasi omaks võtta. Nüüd olen leppinud.

Ootan, et Evelin kirjutaks veel sama kärtse romaane!!!

Asi läks liikuma.

Avastasin just, et september saab kolme päeva pärast otsa ja valla 20. aastapäev ligineb joostes. Ei ole ilus ette rääkida, enne kui mingi asi lõpule on viidud, aga hirrrmus lobitöö käib! Paljudel võtan nööbist ja käin vanade piltide suhtes pinda; kuulan ja kirjutan üles; mõtlen, millest ja mida tähtsamat mainida.
Mingi pilt näitusest on silme ees olemas, no õnneks saab kogu aeg täiendusi teha ja asju lisada. Vaja oleks tervet meeskonda, kes kõik majad läbi käiks ja jutte koguks, aga see on utoopia.
Pulli küla selts on kõige tublimalt mu palvetele reageerinud ja juba koostatakse jutu- ja pildimaterjali. Noh, neil on ju aktiivsed naised ja tubli Silvia, ehtne maa sool!
Ise ka hinge otsa pidi sees- koostasin ülevaate raamatukogu tegevuse kohta, selle, mida iga valla allasutus pidi suure ühise näituse jaoks koostama. Ära viisin materjali eile- täpipealt määratud kuupäeval, mis on minusuguse viimasel hetkel rabeleja suhtes erakordne saavutus.:))) Kohapeal kuulsin, et tähtaega pikendati... Nüüd on selline magus tunne sees, et jätkan, enne kui tunne üle läheb. Mingeid üleskriblamisi on mul ju siitkandi kohta kunagi kogutud, nüüdsel arvutiajastul leiab ehk rohkem.
Iga toodud pildi juures hakkab inimesega jutt voolama ja aina uusi ja uusi asju meenub...
Miks me ometi vanasti ei pildistanud nii tihti, kui praegu? Ja ei kirjutanud, kasvõi iseenda jaoks olulist üles?

Otsin fotosid!

Plaan on teha üks vahva näitus Sauga valla 20. aastapäevaks.
Mainimisväärset on meiekandiski palju, hoolimata sellest, et puuduvad mõisad, lossivaremed, muud ajaloolised hooned. Aga meil on ja oli Pulli asulakoht ja pais ja koolimaja ja sovhoosihooned ja poed ja ilusad koduaiad ...
Tore oleks, kui iga siinkandi asutuse ja küla kohta oleks mõni natuke vanem foto jutule juurde lisada.
Selleks vajangi Sinu abi.
Kui Sul on kodus mõni foto, mis kunagi tehtud ükskõik, millise suurema ürituse, mõne rahvarohke piduõhtu ajal, koolimaja, talu, poe, kolhooside-sovhooside hoonete taustal vms, mis oluline tundub, siis palun too see mahapildistamiseks raamatukokku. Pärast saad kindlasti tagasi.
Ka kõik meenutused on oodatud, nii suuliselt kui kirjalikult, võimalus lindistada.