Täna mulle ei tulnud paugupealt pähe küsitud Kõrboja peremehe autor. Masinlikult, ise alles mõtetega eelmise töölõigu sees olles, liikusin riiulite poole ja peatusin Vilde ees, allakummardamatagi juba ära jagades, et vale riiul. Järgmisena tuli pähe Liiv, sammuke edasi ja jälle vale tunne. Koidulagi välistasin kohe. :D
Ega ma polnud "kade" oma kimbatust ka külastajale tunnistama, ütlesingi, et autor ei tule meelde, vaatan kohe arvutist järgi.
Aju on üks müstiline asi. Niikaua, kui ta teab, et kogu töö temast oleneb, salvestab, kuis jõuab. Kui aga on vähegi lootust, et abi saab ka kusagilt mujalt, lükkab osa teavet kuhugi tagumisse soppi. Mõtlesin just edaspidiseks välja pääsetee- ütlen, et vaatan kohe programmist, kas praegu seda raamatut on. Siis ei pea enam (iseennast hämmastama ajava häbiga) riiuliridu mööda käima.
Isa ütles mulle kunagi - kui suu jinni on , siis nägu on targema ;)) Ja lapsed arvavad, et ega pea ei ole prügikast ;))
VastaKustuta