Ühe maaraamatukogu riiulites võivad täiesti vabalt küljetsi koos riiulites lootusrikkalt lugejaid piiluda Bertolt Brecht ja Sandra Brown, kirjutajad ju mõlemad. Tegelikkuses muidugi mahuvad nende vahele SIIN riiulis veel Bredel, Bréhat, Breton, Bretton, Bright, Brockmann, Brnte, Brooks Brown, C. ja Brown, D.
Igale lugejale peab olema "oma" raamat! Muidu nad ju enam ei tuleks... Üks sisse astunud võõras imestas kord, et palju ajaviidet on riiulites. Vastasin, et tarku ja sisukaid on ju samapalju palju! Ja et tellin ikka ka neid, mida laenutajad eelistavad. No natuke oli väike häbi ka, aga üldse mitte enda pärast. See juhtus muidugi veel tellimisvabaduse ajal! ;)
Üks omamoodi raamat, mida suvel lugesin, oli "Pudelikorjaja käsiraamat".
Tundus, nagu oleksin kellegi blogi lugema sattunud. Iga katke sobiks jutunurgana kuhugi ajakirja või igapäevase mõtisklusena mõnda lehte. Aga siis kindlasti koos sellesama fotoga, mis raamatuski! Iga foto on nagu üks pikkpeenike tükk plankaiast- omaette elulooga. Loob mõtiskleva meeleolu; kahju lehtegi edasi keerata. Aga raamatuna on kõike muidugi mõnusam tunne lugeda. Ka jupikaupa. Sobiv doos on peatükk enne magamaminekut. Kui siis silm kinni kipub vajuma, jäävad loetud mõtted veel mõni minut ennem unenägu äraseedimiseks. Lahe raamat! Saan teinekordki naudinguga kätte võtta, mida tavalise, ka hea ja huvitava jutukaga tavaliselt enam ei juhtu.
Teist omamoodi raamatut ma enam kätte võtta ei tahaks, ehkki lugesin samamoodi suure sisseelamisega. Jube raamat!!! "Valge kuningas". Ungarlasest, György Dragománist hakkab lugedes päris kahju! No kellest muust, kui iseendast ta ikka kirjutab! Kas just täpipealt oma pere loost, aga küllap ta on sousti sisse kokku seganud kõigi oma tuttavate pinged ja põrutused.
Tunded olid lugedes parajalt segased. Eks ole ise üsna samasarnases keskkonnas üles kasvatud, kümnendi võrra küll varem, kui autor, aga ajupesu tehti meilegi samasugust. Sel ajal ei osanud lihtsalt absurdist aru saada.
Poisterahva mõttemaailm oli mulle natuke võõras, aga seda huvitavam oligi lugedes ennast paraja juntsuna kommumeelses võõras riigis ringi siblimas kujutada.
Igale lugejale peab olema "oma" raamat! Muidu nad ju enam ei tuleks... Üks sisse astunud võõras imestas kord, et palju ajaviidet on riiulites. Vastasin, et tarku ja sisukaid on ju samapalju palju! Ja et tellin ikka ka neid, mida laenutajad eelistavad. No natuke oli väike häbi ka, aga üldse mitte enda pärast. See juhtus muidugi veel tellimisvabaduse ajal! ;)
Üks omamoodi raamat, mida suvel lugesin, oli "Pudelikorjaja käsiraamat".
Tundus, nagu oleksin kellegi blogi lugema sattunud. Iga katke sobiks jutunurgana kuhugi ajakirja või igapäevase mõtisklusena mõnda lehte. Aga siis kindlasti koos sellesama fotoga, mis raamatuski! Iga foto on nagu üks pikkpeenike tükk plankaiast- omaette elulooga. Loob mõtiskleva meeleolu; kahju lehtegi edasi keerata. Aga raamatuna on kõike muidugi mõnusam tunne lugeda. Ka jupikaupa. Sobiv doos on peatükk enne magamaminekut. Kui siis silm kinni kipub vajuma, jäävad loetud mõtted veel mõni minut ennem unenägu äraseedimiseks. Lahe raamat! Saan teinekordki naudinguga kätte võtta, mida tavalise, ka hea ja huvitava jutukaga tavaliselt enam ei juhtu.
Teist omamoodi raamatut ma enam kätte võtta ei tahaks, ehkki lugesin samamoodi suure sisseelamisega. Jube raamat!!! "Valge kuningas". Ungarlasest, György Dragománist hakkab lugedes päris kahju! No kellest muust, kui iseendast ta ikka kirjutab! Kas just täpipealt oma pere loost, aga küllap ta on sousti sisse kokku seganud kõigi oma tuttavate pinged ja põrutused.
Tunded olid lugedes parajalt segased. Eks ole ise üsna samasarnases keskkonnas üles kasvatud, kümnendi võrra küll varem, kui autor, aga ajupesu tehti meilegi samasugust. Sel ajal ei osanud lihtsalt absurdist aru saada.
Poisterahva mõttemaailm oli mulle natuke võõras, aga seda huvitavam oligi lugedes ennast paraja juntsuna kommumeelses võõras riigis ringi siblimas kujutada.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar