Veebruar hakkab lõpu poole kiskuma, aga aastavahetus oli ju alles paar nädalat tagasi! Mis? Ei olnudki siis või? Igatahes on mõned nädalad kuhugi kadunud- veebruari alguses nt oli mul alles jaanuari keskpaik. Ööpäev ON tänapäeval ikkagi lühem, väitku teadlased, mida tahavad...
Kuu esimene pool on jälle väga toredaid sündmusi täis olnud. Ikka on midagi, mida oodata, organiseerida või osaleda.
*Tammiste lasteaed avati kuu algul ametlikult ja pidulikult, ehkki lapsed juba veidi aega sees olnud. Mul oli kohe majja astudes tunne, nagu see oleks ka minu jaoks kuidagi tähenduslik ja kodune. Nojah, mu lapselaps käib ju seal ja tütar töötas natukest aega...
Enne algust sibasin pooled ruumid läbi, nägin ära lapselapse plastiliinitöö ja kapikese. Lugesin seintelt kasvatajate kohta. Pean ära mainima, et kogu majja looduslikest materjalidest tehtud kaunistused olid kõigega nii silmapäraselt kokkusobivad, et kahtlustasin kunstnikukätt. Hiljem sain teada, et nii osavate kätega on maja perenaine.
Saal oli sel õhtul naeratavaid ja pabistavaid inimesi täis, esimesed muidugi ootusärevuses külalised ja teised ootusärevuses majapere. Just pere on nende naiste kohta paslik öelda. Seda, et nad omavahel hästi sobivad, mainisin juba sügisel õpetajate päeva jutu sees. Tänusõnade ütlemise ajal sain aimu, kui palju inimesi ja asutusi tegelikult ühe maja valmimise juures vaeva näevad. Meie, kaks valla raamatukogutädi kinkisime rühmadele arvake ära mida- aga loomulikult raamatuid. Saime selleks veel pühapäeval kokku ja otsisime raamatupoes igale vanusele midagi õpetlikku. Kasinalt küll, aga alguseseeme on tehtud. Tahtsin seal lasteaiatöötajaid õnnitledes ilusa kodus ette valimis mõeldud kõne pidada, aga juba kuuendat korda elus oli mul suu vatti täis ja jalad tinased. Suutsin vaid palju õnne öelda ja kohale tagasi lohiseda. Õnn, et me Piiaga kahekesi seisime, tema rääkis kõik olulise meie mõlema eest. Millest selline kramp vahel tuleb, mine tea, näitlejaks ja poliitikuks ma ei sobiks. Aga mul on võimalus oma mõtted siia siis panna: tahtsin kutsuda üles igat kohalviibijat ostma lasteaiale kasvõi üksainus uus lasteraamat, see oleks kokku teinud üle saja raamatu ju! Lastele tõepoolest meeldivad raamatud! Ja veel tahtsin meelde tuletada ühte küsitlust, mis nii 7-8 a tagasi Tammistes läbi viidi. Seal nimelt taheti spordisaali järel (26 % vastanutest) teisena oma külla just raamatukogu (23 % vastanutest). Kolmandana oli lasteaed- 13 %. Tõsi, sel ajal polnud veel põldudel maju nii palju...
Tagasi rahvast täis saali... Lapsed esinevad lasteaedades ju alati, neid oli siingi tore ja liigutav vaadata, aga personal üllatas küll oma vahvate lauludega. Imestasin, kui julgelt nad esinesid, nagu mitu aastat oleksid juba ansamblit teinud! Ehk räägin nad pehmeks kunagi Urgele esinema tulemise suhtes...
Ege oli õnnitlemisele kaasa võtnud ühe vabaka karmoškaringi poisi, kes alles mõni kuu tagasi pilliõppega alustanud. Algaja kohta mängis hästi, tulevikku paistab tal olevat...
Kuu esimene pool on jälle väga toredaid sündmusi täis olnud. Ikka on midagi, mida oodata, organiseerida või osaleda.
*Tammiste lasteaed avati kuu algul ametlikult ja pidulikult, ehkki lapsed juba veidi aega sees olnud. Mul oli kohe majja astudes tunne, nagu see oleks ka minu jaoks kuidagi tähenduslik ja kodune. Nojah, mu lapselaps käib ju seal ja tütar töötas natukest aega...Enne algust sibasin pooled ruumid läbi, nägin ära lapselapse plastiliinitöö ja kapikese. Lugesin seintelt kasvatajate kohta. Pean ära mainima, et kogu majja looduslikest materjalidest tehtud kaunistused olid kõigega nii silmapäraselt kokkusobivad, et kahtlustasin kunstnikukätt. Hiljem sain teada, et nii osavate kätega on maja perenaine.
Saal oli sel õhtul naeratavaid ja pabistavaid inimesi täis, esimesed muidugi ootusärevuses külalised ja teised ootusärevuses majapere. Just pere on nende naiste kohta paslik öelda. Seda, et nad omavahel hästi sobivad, mainisin juba sügisel õpetajate päeva jutu sees. Tänusõnade ütlemise ajal sain aimu, kui palju inimesi ja asutusi tegelikult ühe maja valmimise juures vaeva näevad. Meie, kaks valla raamatukogutädi kinkisime rühmadele arvake ära mida- aga loomulikult raamatuid. Saime selleks veel pühapäeval kokku ja otsisime raamatupoes igale vanusele midagi õpetlikku. Kasinalt küll, aga alguseseeme on tehtud. Tahtsin seal lasteaiatöötajaid õnnitledes ilusa kodus ette valimis mõeldud kõne pidada, aga juba kuuendat korda elus oli mul suu vatti täis ja jalad tinased. Suutsin vaid palju õnne öelda ja kohale tagasi lohiseda. Õnn, et me Piiaga kahekesi seisime, tema rääkis kõik olulise meie mõlema eest. Millest selline kramp vahel tuleb, mine tea, näitlejaks ja poliitikuks ma ei sobiks. Aga mul on võimalus oma mõtted siia siis panna: tahtsin kutsuda üles igat kohalviibijat ostma lasteaiale kasvõi üksainus uus lasteraamat, see oleks kokku teinud üle saja raamatu ju! Lastele tõepoolest meeldivad raamatud! Ja veel tahtsin meelde tuletada ühte küsitlust, mis nii 7-8 a tagasi Tammistes läbi viidi. Seal nimelt taheti spordisaali järel (26 % vastanutest) teisena oma külla just raamatukogu (23 % vastanutest). Kolmandana oli lasteaed- 13 %. Tõsi, sel ajal polnud veel põldudel maju nii palju...
Tagasi rahvast täis saali... Lapsed esinevad lasteaedades ju alati, neid oli siingi tore ja liigutav vaadata, aga personal üllatas küll oma vahvate lauludega. Imestasin, kui julgelt nad esinesid, nagu mitu aastat oleksid juba ansamblit teinud! Ehk räägin nad pehmeks kunagi Urgele esinema tulemise suhtes...Ege oli õnnitlemisele kaasa võtnud ühe vabaka karmoškaringi poisi, kes alles mõni kuu tagasi pilliõppega alustanud. Algaja kohta mängis hästi, tulevikku paistab tal olevat...
*Samasse majja sattusin juba järgmine päev seoses valimiskomisjoni kokkusaamisega. Urgel enam valimisi toimuma ei hakka ja Tammiste rahvas ei pea ka läbi linna enam Sauga alevikku sõitma. Samas on nüüd mures paljud, kes alates Tammistest kuni Tori piirini elavad. Iga päev küsib mitu inimest, kas vald aitab valimispäeval bussiga või peab jätma hoopis minemata. Ligi 10 km jalgsi on natuke liig! Mina neile vastata veel ei oska. Lootus on, et ilma ratasteta valijad ka kohale saavad.
*Selle kuu valla mälumäng oli kahe küsijaga, esimest korda esitas küsimusi Erki Berta võistkonnast ja ülejäänud pooled koostasin mina (VEAB võistkonnast). Jälle olid koos lustakad võistkonnad. Algusaastatel, mäletan, oli pooltorisejaid, kaasa arvatud meie enda võistkonnas (ma isegi), et mis küsimused ja kust me seda peaksime teadma, me siis veel ei elanudki jmt. Iga küsija on omamoodi, see just mälumised vahvaks teebki. Kui kõik oleks alati sama, vaevalt, et siis rahvas koos tahaks käia, on ju sedasi?
*Naisseltsi õhtule esinema kippujaid oli-on päris mitu. Kaks jäid järgmisse kuusse, see kuu piirdusime ühega. Või õigemini kahega ikka. Juttu vestis Marianne Mikko ja laulutas meid kitarri saatel RAMikas Endel Valkenklau. Varem kohale jõudnud Mikko vestles laudu katvate naistega, vaatas üle fotonäituse ja kiitis, et see on teil siin väga hea mõte. Ta käis ka vabaajakeskusega tutvumas. 
Õhtu hakkas lauludega pihta. Endlil olid minu imestuseks kõik ettevalmistused tehtud- kõrge stend kaasas, kuhu ta järjest suurtele paberitele kirjutatud laulusõnu kinnitas, ikka selleks, et kõik kaugelt näeksid ja kaasa laulaksid. (Ma kahtlustan, et ta on Neitsi, kuna sõnad olid kõik paberitele ülimalt korralikus käekirjas kirjutatud ja nende paigutus oli ka selline Neitsilik. Aga võib-olla tegi seda keegi abiline) :) Samuti oli ta eelnevalt uurinud Urge küla kohta, nt palju elanikke, kui suur küla on, mis siin asub jms. Mikkole jäid kõikide meie naiste eesnimed meelde, kuulis ta neid aga vaid korra, kui igaüks end alguses lühidalt tutvustas. Edaspidi kõnetaski ta neid nimepidi. Tema kohta kuulsime natuke eluloost, tema Brüsseli-perioodi ja edaspidistest tegemistest.
Kõike tuli meil jutuks- eriti katteta valimislubadused, mis mõne päris tigedaks ajasid, aga ka hääbuv kodukant, poe ja liikumisvõimaluste puudumine nii meie kandis, kui ka mõnes muus Eesti kohas, mille kohta teati. Marianne Mikko kinkis raamatukogule raamatu "Õnne hääl" ja rääkis ka selle koostamisest. 
See pidi olema kingituseks kõigile Eesti raamatukogudele, kuid paljudesse kohtadesse, k.a. ka Urgele seda siiani jõudnud polnud. Nüüd siis on, koos soovidega esilehel. Marianne Mikko jagas kõigile pastakaid ja helkureid. Mõtlen, et kas pastakakogujad nimelisi ka koguvad.
Külalised jätsid endast mälestuseks read raamatukogu külalisteraamatusse.
Ülejäänud poole kuu ülevaade lisandub märtsi algul
*Selle kuu valla mälumäng oli kahe küsijaga, esimest korda esitas küsimusi Erki Berta võistkonnast ja ülejäänud pooled koostasin mina (VEAB võistkonnast). Jälle olid koos lustakad võistkonnad. Algusaastatel, mäletan, oli pooltorisejaid, kaasa arvatud meie enda võistkonnas (ma isegi), et mis küsimused ja kust me seda peaksime teadma, me siis veel ei elanudki jmt. Iga küsija on omamoodi, see just mälumised vahvaks teebki. Kui kõik oleks alati sama, vaevalt, et siis rahvas koos tahaks käia, on ju sedasi?
*Naisseltsi õhtule esinema kippujaid oli-on päris mitu. Kaks jäid järgmisse kuusse, see kuu piirdusime ühega. Või õigemini kahega ikka. Juttu vestis Marianne Mikko ja laulutas meid kitarri saatel RAMikas Endel Valkenklau. Varem kohale jõudnud Mikko vestles laudu katvate naistega, vaatas üle fotonäituse ja kiitis, et see on teil siin väga hea mõte. Ta käis ka vabaajakeskusega tutvumas. Õhtu hakkas lauludega pihta. Endlil olid minu imestuseks kõik ettevalmistused tehtud- kõrge stend kaasas, kuhu ta järjest suurtele paberitele kirjutatud laulusõnu kinnitas, ikka selleks, et kõik kaugelt näeksid ja kaasa laulaksid. (Ma kahtlustan, et ta on Neitsi, kuna sõnad olid kõik paberitele ülimalt korralikus käekirjas kirjutatud ja nende paigutus oli ka selline Neitsilik. Aga võib-olla tegi seda keegi abiline) :) Samuti oli ta eelnevalt uurinud Urge küla kohta, nt palju elanikke, kui suur küla on, mis siin asub jms. Mikkole jäid kõikide meie naiste eesnimed meelde, kuulis ta neid aga vaid korra, kui igaüks end alguses lühidalt tutvustas. Edaspidi kõnetaski ta neid nimepidi. Tema kohta kuulsime natuke eluloost, tema Brüsseli-perioodi ja edaspidistest tegemistest.
Kõike tuli meil jutuks- eriti katteta valimislubadused, mis mõne päris tigedaks ajasid, aga ka hääbuv kodukant, poe ja liikumisvõimaluste puudumine nii meie kandis, kui ka mõnes muus Eesti kohas, mille kohta teati. Marianne Mikko kinkis raamatukogule raamatu "Õnne hääl" ja rääkis ka selle koostamisest. See pidi olema kingituseks kõigile Eesti raamatukogudele, kuid paljudesse kohtadesse, k.a. ka Urgele seda siiani jõudnud polnud. Nüüd siis on, koos soovidega esilehel. Marianne Mikko jagas kõigile pastakaid ja helkureid. Mõtlen, et kas pastakakogujad nimelisi ka koguvad.Külalised jätsid endast mälestuseks read raamatukogu külalisteraamatusse.
Ülejäänud poole kuu ülevaade lisandub märtsi algul
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar