reede, 11. veebruar 2011

Uppunud

Maja oli hommikul lumme uppunud, päeva jooksul kukub katuselt suurte lahmakatena pots ja pots juurde... Ja ikka sinna, kust ma just pühkimas käisin. Aknad on kaunid vaadata nii seest- kui ka väljstpoolt- üleni lumetupsudega kaetud. Sama lugu on maja seintega. Nagu kiuste pole mul täna raamatukogu digikat kaasas, unus koju, muidu käin sellega alati igal pool koos nagu sukk ja saabas. Ilusaid õrnu pilte oleksin saanud...
Tean, et peaks järjekordselt treppi ja majaesist kaevama minema, aga no lihtsalt pole enam energiat.
Peaks kojameheks hakkama! ;) See amet ja nipid on lumerikaste talvede jooksul ikka väga selgeks saanud.
Veab neil, kelle raamatukogu mõnes suuremas ja mitme asutusega majas asub ja omavalitsus kojamehe või majahoidja on palganud... Kadedaks teeb!

Vahva on see, et inimene näeb kõiki kuulutusi sellest, mis lähiajal toimuma hakkab, aga mitte asutuse silti, mis on allääres ja praegu lumevatiga kaetud. Võõram ei saakski nii teada, mis maja ees ta asub.
Ega suur silt aknal ei loe ka nähtaval olles midagi. Nt käisid paar päeva tagasi kaks meesterahvast raamatukogus ... viina ostmas! ;)))))) Ei, Sa ei lugenud valesti!!! :) Kargasid sisse ja kisasid, et no kust siis NÜÜD viina saab, polegi poodi väää!? Olid viimati nii 15 a tagasi siin poes käinud. Ega ma ei imestanud. Nii kord kvartalis tuleb keegi ikka sisse poodi otsima. Oli see siin ruumis ju ikka aastakümneid.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar