"Küllaga"-aasta

Sel aastal antakse meile kõike küllaga, kuhjaga, kamaluga, lademetes... ja need teised sõnad...

Alles see oli, kui me teadagi mida tigedalt eest ära loopisime :) Ja praegusel ajal- teate küll, mispärast mööda nägu, (kui kõige "pekisemat" ihuliiget ;) ) tillukesed ojad voolavad. Kleepuvaid käsi tahaks ka kogu aeg pesta, nagu Monk.

Eilses ööpäevas oli mul kaks kogemust, mida jagada tahaks.

Kõigepealt päevane. Võtsin teki kaasa ja viskasin kodu juurde keset söödipõldu sirakile- häbi peale puhkust luigena tööle minna, kui kõik külastajad kohvipruunina sisse astuvad. Rannaspeesitaja ma pole kunagi olnud sealse lärmi ja liivase hambavahe tõttu.

Niisiis - silmad kinni, keset põldu. Ja kus siis muud meeled hakkasid tööle!!! Kõrvad kuulsid iga pisimatki astumist. Mine tea, kes nood pisiloomad must mööda käies seal oma elu toimetasid. Mõni samm oli ikka valjum. Nagu kitsel :) Aga vaevalt- neid näeb siin vaid hommikul vara ja õhtul hilja. Võib-olla et siis mõni rebane luuras põldhiiri, sest väiksemate sammude kibekiiret krabinat kuulsin ka pidevalt.

Veel tuli tunne, et olen mingis tähtsas aerotsentris keset põldu- iga paari sekundi järel lendas minust eri suundades üle mõni lind. Kinnisilmi oli nende erineva kiirusega tiivalaperdusi päris põnev kuulda, et oih, see oli nüüd mõni suurem ja too kindlasti mõni päris tilluke. Ereda päikese tõttu ma ei tahtnudki silmi päriselt avada, oletada oli hulga põnevam.

Putukate töö- ja koduteele jäin ka pidevalt jalgu, palun andeks nendelt, kes minust lihtsalt üle ei saanud lennata ja ringi matkama pidid! Naerma ajas mõte, et selle põlla pääle pidi tulema meie nn uuselamurajoon. Äkki ma olin oma asukohaga just ehitamata/tulemata jäänud liivakastis, majas või suisa majadevahelisel autoteel? :))) Unustasingi täiesti ära, et olen tegelikult alla paarisaja elanikuga külas. Keset päeva ei mingit inimtegevuse häält! Vaid iga veerand tunni järel sõitis mõni auto kas külast mööda või läbi. See tund aega oli minu jaoks nagu reis kuhugi mujale, täielik väljalülitus, uued lõhnad, hääled...

Teine kogemus oli öine äike. Lootsin tükk aega, et ehk meie külani äike ei jõua. Nii jubedalt ju sähvib, ehk saab hoog otsa. Aga looda sa, nagu öeldakse! Hirm oli nahavahel ikka nii suur, et tegin ettevalmistusi- panin dokumendid kilekotti ja riided ka valmis. Juhuks, kui peaks midagi hullemat juhtuma. Ja siis... Plaks ja tuba pime. Ja mitte ainult tuba, vaid kogu maailm... Sähvatus sähvatuse järel, vahet polegi! Õue piiludes oli tavaliselt nii omane külapilt nagu õudusfilmist. Majatagusel põllul olid erinevad hõbedavärvi toonid, ilus ja ohtlikult põnev! Maja ees, st külavaheteel puud-põõsad-rohi sinisest ja hallist süsimustani. Majad ise tundusid nagu ilma akendeta tondilossid.

Nii hullu äikest ei mäletagi ammu! Mingil ajal julgesin akna lahti teha, sest kõmin tundus kaugemale minevat. Ja siis korraga võpatasin valju lühikese tirtsusirina peale, see oli lihtsalt ülesergutatud meeltele nii ootamatu et! Arvatavasti ehmatas too siristaja isegi ära, see oli selline arglik laulukatsejupikene. Läks aega ikka tubli tüki mööda, kui ta oma igaöise lakkamatu serenaadi lahti lõi. Novat, elab mul üks selline akna all, iga öö harjutab! :)

Korra kräunatas ka üks kass titehäälselt, aga üldiselt olid kõik koduloomad haudvaiksed. Kui tavaliselt klähvivad kutsad nii kolmeni ja alustavad päeva poole viie paiku, siis nüüd olid nad kõik nähtavasti ikka veel nii arad, et ei julgenud endast võimsama ürglooduse vastu ja järel piiksugi teha. Kiisuhäält oligi jälle üle hulga aja väga üllatav kuulda- on ju meie küla 90 koera kohta vaid 10 kassi järel ;)))

Rohkem vist peaksime tempot maha võtma ja lihtsalt olema. Siis näeme-kuuleme ka teisi olevusi enda ümber ja ei mõtle end kõige otsustajateks ja valitsejateks...