Mõtlesin täna hommikul ramsi põrandat mööda vehkides (suur pind, alati aega mõlgutada), et pole ikka selline asutuste poolik lahtiolek hea kellelegi! Inimesed on nii siin kui seal pahased, et on valel päeval ukse taha juhtunud... Paberimajandus kuhjub... Uued raamatud jõuavad hiljem lugejani... Ja mu meeled on killustunud kaheks- vahel läheb sassi, kummalpool ma olen... Eriti neljapäeviti, kui hommikul olen kodumail ja siis kihutan poole kolmeks keskusse. Nii tahaks lugejale soovitada populaarsemaid raamatuid, aga siis meenub, et ohh pagan, need ju olid hoopis teises ramsis vist parajasti riiulis. Sama uutega- mitte ei mäleta mitme lugeja korraga teenindamise puhul kiiruga enam, kummalpool millised raamatud saabunud on... Aga inimesed ju muudkui küsivad...
Tegelikult pole üldse vahet, kus Eestimaa nurgas raamatukogu leti taha laenutama asuda- programm on sama, osadel maakondadel küll teine, aga põhimõtted sarnased. Natuke riiulitega tutvumist ja varsti on selge ka liikide asukoht ruumi(de)s.
Aga öelge, mis tahate- mida suurem koht, seda enam suhtuvad ( mõned!) inimesed sinusse kui ... kui ... kuidas nüüd end paremini väljendada, et ühegi elukutse esindaja ei solvuks, noh ärme pane siis ühtegi kirja, ehk on niigi mõistetav. Suurem koht, "suuremad" inimesed! ;)
Eks "maakad" ole vist tiba heatahtlikumad küll, nad ei pea päevast päeva bussides, tööl, asutustes, poodides jm enese olemasolu ja tõestamise eest võitlema. Ega tormama.
Mitu korda oli mul selline imelik (sisemiselt muigel) tunne, nagu vaataks end kõrvalt, et noh, Liivia, kudamoodu sa nüüd olukorrast välja rabeled? Peaasi on rahulikuks ja väärikaks jääda, käratagu siis "klient", mida tahab. Aga kasuks tulevad need uued olukorrad küll- täielik suhtlemiskoolitus! Üks leebemaid näiteid- vanatädi nt põrutas, et meie töötaja leiab küll alati kohe raamatu üles. Ma olin just alles kaks tundi uues kohas olnud! :) Hästi armas tegelikult! Oma kodu, kogu ja töötaja patrioot... Ma ei hakanud seletama, et ma enda kogus ka alati kohe leian, oma käega riiulisse pandud ju!
Ah, mul on vist sõbralike külastajatega liiga palju aastaid vedanud!
Tegelikult pole üldse vahet, kus Eestimaa nurgas raamatukogu leti taha laenutama asuda- programm on sama, osadel maakondadel küll teine, aga põhimõtted sarnased. Natuke riiulitega tutvumist ja varsti on selge ka liikide asukoht ruumi(de)s.
Aga öelge, mis tahate- mida suurem koht, seda enam suhtuvad ( mõned!) inimesed sinusse kui ... kui ... kuidas nüüd end paremini väljendada, et ühegi elukutse esindaja ei solvuks, noh ärme pane siis ühtegi kirja, ehk on niigi mõistetav. Suurem koht, "suuremad" inimesed! ;)
Eks "maakad" ole vist tiba heatahtlikumad küll, nad ei pea päevast päeva bussides, tööl, asutustes, poodides jm enese olemasolu ja tõestamise eest võitlema. Ega tormama.
Mitu korda oli mul selline imelik (sisemiselt muigel) tunne, nagu vaataks end kõrvalt, et noh, Liivia, kudamoodu sa nüüd olukorrast välja rabeled? Peaasi on rahulikuks ja väärikaks jääda, käratagu siis "klient", mida tahab. Aga kasuks tulevad need uued olukorrad küll- täielik suhtlemiskoolitus! Üks leebemaid näiteid- vanatädi nt põrutas, et meie töötaja leiab küll alati kohe raamatu üles. Ma olin just alles kaks tundi uues kohas olnud! :) Hästi armas tegelikult! Oma kodu, kogu ja töötaja patrioot... Ma ei hakanud seletama, et ma enda kogus ka alati kohe leian, oma käega riiulisse pandud ju!
Ah, mul on vist sõbralike külastajatega liiga palju aastaid vedanud!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar