Umbes kuu tagasi sain vallast kutse kohtumisele kultuuriministriga, kes pidi millalgi meie valla esindajatega vallakeskusse vestlema tulema.
Väga tore, mõtlesin tookord, kasutan juhust ja palun nõuandeid mismoodi panna inimesed lugema sundraamatuid, mida me nüüd ostma peame. Eks sumisesime mitu kuud enamjaolt kõik nagu ülesärritatud mesilasepesa - meedia ja "julged" anonüümsed kommentaatorid olid meie elukutset tugevasti poriga määrinud. Lisaks väljendasid oma nördimust meelelahutusliku uudiskirjanduse kasinuse üle igapäevaselt külastajad.
Urge raamatukogus muide on ennegi ministreid ja poliitikuid rahvaga kohtumas käinud, teiste hulgas ka kunagine kultuuriminister Palmaru. Kusagil tagapool peaks sellest ka juttu olema.
Kolmapäevasele kohtumisele olid tulnud vallas kultuuriga tegelejad ning vallabossud. Vesteldi elavalt. Targemaid on alati kosutav kuulata. Kõik räägitust polnud mulle päris võõras, ju on midagi Eesti- ning maailmapoliitikast-majandusest kõrva taha jäänud.
Kui meile sõna anti, küsis Piia, mida minister uue kultuuripoliitikaga saavutada tahab, aga vabandage väga, riigiametniku vastust enam lihtsalt ei mäleta. Tean, et Piia on oma mõtted juba Sauga raamatukogu blogisse kirja pannud, soovitan lugeda.
Ministri jutust jäid meelde väited, et riigi toetus raamatukogudele kirjanduse ostmiseks tuleb üldse ära kaotada; riik ei pea rahastama meelelahutust, seda tehku omavalitsused; et kümne aasta pärast raamatut paberkujul keegi enam ei loe ja et paberraamatut ei peaks ka riik rahastama, kui lugemisvara on kättesaadav internetist. Selle peale ütlesin küll, et meil on veel terve hulk väljasuremata pensionäre, kes tahavad järgnevad 10-kond aastat ikkagi paberraamatut käes hoida. Rääkisime ministrile, et on mitmeid omavalitsusi, kes esmalt rahahädas kultuurilt kui mitte sisse toovalt kokku hakkavad hoidma. Mainisime nimeliselt selliseid raamatukogusid, kus juba praegu tellitakse ainult riigi raha eest, omavalitsus ei anna sentigi või siis toetab minimaalselt.
Minister väitis ka, et tänapäeval ei tegele raamatukogu ainult kultuuri-, vaid ka sotsiaalasutusena. Ütlesin kohe lisaks, et see sõna tuli ka mulle kohe keelele, peame ju päevast päeva inimeste elumuresid kuulama ja abi otsima-juhatama.
Üks väide mulle kohe üldse ei meeldinud- et 1,6 miljonit (jagatune) viiesaja raamatukogu peale pole mingi raha! Sellel on minu arust sarnasus Ansipi väitega, et 400 krooni koolitoetust pole peredele miski raha. Minu raamatukogule on see üks viiesajandik nt tervelt pool aastasest tellimisrahast, meil läheb hästi- teise sama suure summa lisab vald.
Noortekeskuse trepist alla Sauga raamatukokku minnes rääkisin ministrile, et osad vaid meelelahutust eelistavad inimesed on nüüd väga pettunud, et ei leia enam riiulist uuemat kergemat lugemist. Nad ongi "kadunud", nähtavasti mujale laenutama läinud. Küsisin nõu, mida pean tegema, kui inimene loeb aastaid ainult ajaviiteraamatuid, mille ostmiseks nüüd enam raha ei jagu. Võin iga külastuse ajal talle raskeminiseeditavaid soovitada, põnevaks reklaamida, oma lugemisvaimustust jagada, ta vastab mulle kaastundlikult ikka ja alati- tead, ma täna ei võta, teinekord. Mul on mitmeid külastajaid, kes "seepidele" juba neljanda või viienda ringi peale teevad ja uusi igatsevad. Minister vastas uuesti, et riik taoliste padjaraamatute ostmiseks raha ei pea andma, jäägu see omavalitsuste reaks. Rõõmuga saime mainida, et eesti autoreid loetakse mõlemis raamatukogus ka hästi.
Juttu tuli veel noorte lugemusest. Loetakse õnneks ikka ka klassikuid, enamasti kooli sunnil. See kohustuslik ehk soovituslik kirjandus on kooliti väga erinev. Jagasime, et mõne õpetaja nimekiri on sama, mis mitukümmend aastat tagasi. Aga on ka uute raamatute pooldajaid. Piialt tuldi lausa punast lastejuttu küsima, "17 vaprat" vist.
Rääkisin ära ka mõtte, mis pole kellegi jaoks uus, et pr Cartland on edetabelis oma suurehulgalise tõlgitavuse pärast ja et minu raamatukogus on teda vaid mõnedkümned sentimeetrid. Ja et üleüldse saab pisiseebikaid tellida kirjastustest soodukaga paari raha eest, mitte uuena, kahekohalise täishinnaga. Mõlemis valla raamatukogus on ka tõsisema kirjanduse lugejaid, ühes vähem, teises rohkem. Mõlemad tellime nii klassikuid kui ka erisõnalisi eestlasi, Tohvrist Vindini. Kõigele leidub lugejaid.
Minister andis teada, et ministeeriumi poolt on kavatsus hakata rohkem rahastama kirjanike sõite raamatukogudesse, vist alates järgmisest aastast, kui mulle õigesti meelde jäi. See on küll väga hea uudis, kuna viimastel aastatel oligi just raskusi esinemistasu ja sõidu kinnimaksmisega.
Mulle endale jäi mulje, et suutsime ennast tõestada ikkagi oma tööd tundvate spetsialistidena.
( NB! Kõik räägitu pole siin sõna-sõnalt kirjas vaid tükati, kehvapoolse mälu järgi.)
Siin püüan ministrit erinevamaitselises lugejaskonnas veenda...
... ja siin kuulan soovitusi.
Vabandan Piia ees, et ei taibanud tedagi koos külalisega pildile jäädvustada! Tema oli see, kes tühjeneva akuga digikaga kähku toimetada püüdis ja ise nö kaadri taha jäi.
Vat selline kole lugu juhtus paar päeva tagasi, kui neljane tirts tahtis uudishimust ajalehtede stendi keerutada. Lastele on sellel kõrgel asjandusel kogu aeg miski maagiline mõju olnud. Ükski pealt ühene ei saa ilma keerutamata lihtsalt mööda mindud. :D Mõnes mõttes oli õnnetusest kasu ka- korrastasin ajalehtede riiuleid, et käesoleva aasta lehed neisse ära mahuksid ning vanale, äraväsinud ja ümberkukkuvale stendile paigutan vaid kergekesed- kõige viimase kuu omad. 
