Üks-viha-väljavalamise-jutt

See lõpematu masu siin pimedal külavahel ajab korra-paar päevas hinge nii täis et!!! 

Ma üldse ei imestagi enam, et raamatukogu viimastel töötundidel on hakanud inimesi hulga vähem käima, eriti neid, kes jalgsi liiguvad. 

Kui ma kuue paiku uksest välja astun, on teejupp ühe külaotsa lambist teise külaotsa lambini nii pime, et esimesed korrad oleksin lennates need neli astet pea alaspoole läinud, kui uutest prillidest kahju poleks hakanud ;(. Esmaspäevadest pole üldse mõtet rääkida!  Siis olen tööl ju kaheksani, pool tööpäeva on majaesine pime.

No hea sõnaga peab tänama valgustuse panijaid selle poolest, et iga maja või majadegrupi juures põleb ikkagi üks lamp. Nii hull nagu suvel, kui  üleüldse midagi ei põlenud (NB! augustiööd!), nüüd, sügisel, enam pole.

Just käisin koeraga jalutamas. Paras hirm ja katsumus igal õhtul! Loomulikult on ta mul keti otsas, väga lühikese. Pika olen ammu sahvrisse hoiule pannud. Täne tekkiski olukord, kus teine koeraomanik  pimedas  vastu juhtus tulema. Ei teadnud mina, kuhu suunda tema keerab, ega osanud tema sama minu kohta aimata. Õnneks oli seekord lähedal üks "külaotsa" lamp. Aga mis siis, kui me oleksime kohakuti sattunud kahe lambi vahelisel alal? Valgustuse olemasolu ja elektrikulu arvestatakse rahasse, aga kes oleks maksnud kinni koerte puremishaavade ravi??? Ja koeraomanike vapustuse ja närvikulu? See pole odav "lõbu"! 

Kus müüakse eriti tugeva ja laia valgusega pealampe? Tavaline, matka oma jääb siin väheseks. Käed peavad ju rihma hoidmiseks vabad olema!