Hea nägemine :)

Baskini anekdoot 2008 a Päevalehest:

Silmaarst: "Palun lugege alumist rida."
Patsient: "Kas seda, mis on peenes kirjas?"
"Jah, seda."
"Trükitud 2008. aastal, trükiarv 3000, trükikoda Ühistöö, tellimus 2841"

Klient ON kuningas!?

Laenutades avastasin, et Postimehel on kaks päeva sama järjenumber. 282 ja järgmine päev- jälle 282! Juhtub parimateski lehtedes! ;)
Rumala peaga imestasin seda kõvasti. Ja kohe sain sahmaka kaela- vot nii külastaja just jääbki alati suureks süüdlaseks ja nii kaovadki osad lehed. Seletasin, et lehe viga ju! Võtsin kõik laenutused maha ja hakkasin aeglaselt uuesti numbrite kastidesse linnukesi tegema, seekord kuupäevade järgi ja siis lugesin veel käsitsi ka üle kas koguarv klapib. Seletasin, kuidas perioodika programmi salvestub ja laenutamine arvutiga käib. Nii lihtsalt, nagu vanasti, et paned lugejakaardile kirja 23 Postimeest, enam ei saa. Inimene peab ootama iga üksiku nr-i äramärkimist... Ja programm juhtub just siis aeglane olema või veateate saatma, kui hästi kiire on... :)

Liialt MUL`itamist

Imelikud mõtted tulevad mõnikord pähe. Üks viib teiseni, mis nagu polekski omavahel seotud...

Eile sain niisiis tekstilise aruandega maha.
Nüüd võib jälle aasta otsa laiselda! See oli muidugi nali!
Aga eks see kirjutamine on mõnikord päris vaevaline. Vahel jutt jookseb, teinekord mitte. Punnita ja punnita, et iga aruandepunkti juurde midagigi kirja saaks.
Tundub, et see on ju nagunii teada, kuidas me üht või teist töölõiku kõik teeme, aga noh pane see siis kirja! Ei taha ju iga aasta täpipealt samu sõnu ka kasutada.
Lugesin võrdluseks kolleegi oma ja ehmusin- hoopis teine stiil. :(
Minu oma tundus selle kõrval lihtne, nagu karjanaise jutt ;)
Kunagi ma kirjutasin arunnet kasutades sõnu: tehti, oldi, juhatati, laenutati jne. Siis millalgi mõtlesin, et kesse siis teeb, ma ju töötan üksi ja hakkasingi kirja panema, et viisin läbi, koostasin jms. Sest peale minu keegi ju ei teinud ega aidanud, kui ma üksi töötan! Onju nii? Või oleks õigem kasutada ikkagi kaudset kõneviisi, muidu tundub nagu eneseupitamine või -kiitus?
Täitsa tahaksin kolleegide arvamust teada.

See viis mu mõtted edasi sellele, et ma kasutan siin blogis väga palju sõna "mina". Alustan jutte tavaliselt nii- ma lugesin ühte raamatut või ma kutsusin külla vms.
See ongi ju minu mõtete väljendamise koht, nagu enamus inimeste blogisid, mida ma lugenud olen.

Mida siis teha nende aruannetega- "mina`tada/mul`itada" edasi või mitte? :0)

Raamatunali

Postimehest võetud:


Raamatukaupmees soovitab kliendile üht raamatut ja räägib:
"Hiljuti lasti selle raamatu autor maha...!
"Kas tõesti!" hüüab klient. "Ja kas lugeja on juba kätte saadud?"

Kindlad mutid

On kaks mutti, kelle peale võib ALATI kindel olla.

Ei ma ei hakka kiitma oma sõpru, ehkki vähemalt kaks neist on jah sellised, kes alati appi tormaks ja ülejäänud kaks on kaugel ning aitavad kirja teel.

Mõtlesin hoopis prouasid või preilisid Sandra Brown`i ja Nora Roberts`it. Kui ikka on ette teada, et mingi raske päev või eluperiood tuleb üle elada, võtad aga braunid-robertsid kätte ja kukud lugema, kohe hakkab kergem. Kergem sellepärast, et nad oskavad väga põnevaks oma tegevuse ajada. Ei saa enne pooleli jätta, kui raamat läbi. Mind on nad alati aidanud.
Eks see ole minu poolt nüüd samasugune ülestunnistus, nagu kunagi ammu siis, kui Kroonika ilmuma hakkas ja kõik ramsitädid fuitasid, et kollane ja kõmu ja tibidele mõeldud jms, aga ise tellisid küll ja isegi lugesid salaja!
Ei söandanud minagi tookord kõva häälega tunnistada, et mul on Kroonika siia tellitud ja palju pisikesi seebikaid ja... Olid nood kõik ju tookord põlastusväärsed!
Lausa naerma ajab praegu, kuidas me poosetasime! Nii tühine teema, aga haibiti kõvasti üles.
Igatahes elasin ma sandrakese abil üle üksildase nädalavahetuse, kui lapsed kodust ära olid. Püüdsin küll muudkui koduseid töid teha, käisin sihitult üksi mööda korterit ringi, samas unustasin, mida teha tahtsin. Mõtte viis muredelt ära ikkagi raamat. Mis siis et selline, mida ma täna juba suurt ei mäletagi enam...

Näitusele!

Kuni 15. veebruarini saab raamatukogus vaadata Veronika Saare tikitud pilte.
Huvitav on see, et igale pildile on sobiv raam juurde mõeldud. Üks näide:

Ülejäänuid näete näitust vaatama tulles...
Veronika eelmist näitust, kus olid peenelt ja puhtalt valmistatud nukud ja loomad, mäletatakse ka veel hästi.

<:0)))

Eile soovitasin "Nukusid ja õunu" ja lugeja ütles, et kuule see on ju see, millest sa blogis kirjutasid.

Nii et peale mu enda ja Audru-Pireti on siin veel kolajaid...

Kohviraamat

"Ei ole ilus söögi ajal lugeda! See häirib seedimist ja sa ei näri korralikult toitu läbi!"
Umbes nii sain lapsepõlves pidevalt riielda...
Ikkagi on mul küljes rumal komme vahel söömise ajal lugeda.
Tööl tõmbun nurga taha oma kaasavõetud taldrikukutäit soojendama ja kohvivett keetma ning lehitsen mõnikord lehte või ajakirja.
Eelmine nädal juhtus nii, et olin omale kojuviimiseks kõrvale pannud Kerli Altmardi "Makaagid ja majad". Hakkasin mälumisega koos ka esimest lehte vaatama, et millega siis tegu on ja päris paljutõotav tundus! Paar päeva nädalas, kui on võimalust töö ajal hetkeks üksi jääda, et süüa, loen jälle lehekese edasi...
Palun autori käest tuhat vabandust, et tema raamatut sedasi "praekõrvasena" kasutan! :)
Ja vahet ju pole, mismoodi ja kus loetut nautida- toas, õues, istudes, pikali või püsti. (Luban, et panni alla ma raamatut ei pane ja kohvi peale ei lurista, nagu ma ise tagastatute hulgas vahel näen)
Tähtis on see, et lugedes tunnen, nagu oleksin oma vanas koolimajas koos tegelastega tegutsemas.

Mõnusalt põnev raamat

No küll meil on palju uusi ja põnevaid eesti autoreid viimasel ajal! Minulgi on pea segi, mis siis veel lugejatest rääkida! Ja kui tööl ei peaks käima, siis kodus vist muudkui loeks ja loeks ja loeks ja...
Jälle neelasin ühe põneva raamatu läbi, mida hakkan kohe soovitama. Väga suur ulmefänn ma just pole ja päris ulmekas see nagu kah polnud... Selline ulmesoonekesega.
Hea välimusega esikaas, isegi see ei häiri, et sisu kohta tagakaanel sõnagi pole. Nagunii hakatakse tihedalt laenutama!
Väga mõnusalt põnev on lugeda. Autor nagu õrritab mõne lausega ja teeb põnevaks selle, mis edaspidi tuleb.
Ainult üks asi häirib mind viimasel ajal mõnede noorte kirjutajaneidude juures- no miks te ometi panete oma tegelastele välismaised nimed??? Nagu õpetajahärrad hr Riley ja Edwardson, sõbranna March Matthews jne jne. Ma kahtlustan, et te loodate, et teid hakatakse tõlkima?! No aga nendega harjub raamatu lõpuks ära ka.

Ma söön oma mütsi ära, kui see neiu edaspidi enam midagi ei kirjuta!

Ah jaa- raamatu nimi on "Nukud ja õunad", autoriks Grete Kutsar :)

Appi, jälle meist!

Mulle meeldib sari "Tänapäeva romaan"
Kusagil detsembri algul lugesin läbi Tii Hell`i "Homme".
Lugema hakates oli kerge kõhelus turja taga- järjekordne raamat, kus peategelaseks raamatukogutöötaja. Millegipärast ja kohutavalt kahju, et raamatukirjutajad kirjutavad meie tööst oma stampettekujutuse järgi, mis nad on saanud laenutajana kogudes käies. Umbes et meil on igav ja me loeme selle igavuse peletamiseks töö ajal kuhjade viisi tarku raamatuid. Ja kui siis keegi tuleb, oleme kas üliõnnelikud- ohh, ometi saab ka juttu ajada või siis hoopis pahased segamise pärast.
Lk 21 istub nt peategelane Emma laua taga ja loeb ajaloolist romaani sellise õhinaga, et EI märkagi sissetulevat külastajat. Hämmastav süvenemisvõime teenindusvalmil töötajal?!
Proua Hell arvab veel, et me võime igal ajal töölt lihtsalt minema jalutada, jättes uksed lukust lahti ja maja-kallid raamatud-arvutid-jne-jne valveta.
Nii näiteks läheb Emma lk 78 töölt ära, jättes terve esimese korruse valveta, kuna õhtul tulevad külalised!!! - "...küll Roosi su varem ära laseb..." ja - "...ma kirjutan Roosile kirja, ta läks üles lasteosakonda."
Isegi mina ei jäta oma pisikest kogu hetkekski ripakile!!! Ma ju vastutan kogu sisustuse ja raamatute eest! Ja (raamatu)vargaid võib leiduda nii maal kui linnas.
Vastuolu on ka selles, et väikeses linnas, kus tegevus toimub, on esinduslik neljakorruseline raamatukogu-ja kahe töötajaga?! Kaks korrust nina peale või, mõlemis pead KORRAGA suutma inimesi teenindada :)))
Veel vestlevad Emmad-Roosid omavahel lk 17: "Kas meile uusi LIIKMEID ka on tulnud? Ehk on mõeldud ikka uusi lugejaid/kasutajaid? Spordiklubidel on liikmed! :0)
No väga vilets raamat nüüd ka pole. Tänapäevane elu, nagu ta meil on, perepetmisi täis. Ime ainult, et väikekohas midagi avalikuks ei tule...
Esimene peatükk oli väga igav, alates teisest oleks nagu uus inimene edasi kirjutanud, muutus paremaks.